Vana hää Tallinn
Esimeses raamatus on kohe mitu mõrva ja kuhjaga minevikusaladusi. On kenasid kohakirjeldusi, kohati arhailine kõnepruuk annab loole palju juurde. Meeldis ka see, et autor oli proovinud peategelasele veidikenegi sügavust lisada, seda eriti Wakenstedede “needuse” kujul, eks sellised detailid toovad ikka tegelased lugejale lähemale. Malemängu paralleel oli üks nutikas element ja väga huvitav oli jälgida, kuidas Melchior kahtlusaluseid küsimustega salamisi kompas. Ja nö “tähtsad kohad” paistsid ka tekstist välja. Mina seda teost detektiivitöö tegemise eesmärgiga ei lugenud, võtsin seda kui tavalist juturaamatut ja ei hakanud ise vihjetesse süvenema, kuid arvan, et Hargla annab lugejale küll mingisuguse tööriistakomplekti kätte, et too oma versiooni juhtunust kokku klopsida saaks. Seda ka, et Christie mekki oli ka sel lool tõepoolest juures, paar kohta, kus Melchior midagi taipama hakkab ja asjade üle mõtiskleb, on otsekui samasugused jupid mõnest Poirot’ jutust ning raamatu lõpu poole, kui apteeker süüdlast kurjade küsimustega pommitama hakkas, kerkis minu vaimusilma ette paari nädala tagune ETV krimka, kus härra Suchet mingi retsi peale räuskas.
Allikas: http://bibliofiil.wordpress.com/2010/11/30/vana-haa-tallinn/ |
Kodumaistest krimkadest pole vähemalt mina suurt midagi kuulnud, seega väga hea, et üks terava sulega kirjanik otsustas selle augu eesti kirjandusajaloos korralikult kinni toppida. Ja et tegevustik on viidud nii kaugesse minevikku, seda parem. Eesti ajaloos on nii palju suurepärast materjali, fakte ja legende, mida raamatuteks vormida, aga ju siis on nii kauge aeg tänapäeva kirjanikele liiga hirmutav, kuna nõuab ikkagi mingil määral detailitäpsust ja ajalooga sina peal olemist, nii et jällegi müts maha Hargla ees, kes tõestab, et hea kerge ajaloolise jutu kirjutamiseks ei pea just Kross olema, nagu niuhti loob Hargla oma lihtsate kirjeldustega krimiloole vägagi usutava tausta ja mis sest, et raamatus on liiga palju linnulaulu ja lillelõhna, nagu meedias juba kurdetud on, krimka juurde tõmbab ikkagi mõrvalahendamine, atmosfäär on niisama boonuseks.
Plaanin kindlasti lähitulevikus omale teise osa ka soetada ning kuuldavasti on Melchiori-lugusid veel terve ports tulemas. Peab tunnistama, et ei ole just palju neid eesti autoreid, kelle raamatuid ma pikisilmi ootaks ja nende teoste eest südamerahuga täishinda maksaks. Ja televusserirahvas võiks Melchiori-teemalise seebi väntamise peale mõtlema hakata. Vaataks hea meelega. |