Jan Kausi «Koju» ja Urmas Vadi «Tagasi Eestisse» on stiililt erinevad – Kausi romaan on kerge kui õhk, meenutades Skandinaavia disaini, Vadi reaalsusega miksitud fiktsioon on kui India karri. Nii «Koju» kui ka «Tagasi Eestisse» pakuvad lugemiselamust, aga mitte see pole oluline. Tähtsam on, et mõlemad kirjutavad tänasest päevast. Eestist. Unistustest. http://arvamus.postimees.ee/1054592/eesti-jan-kaus-ja-urmas-vadi/
Urmas Vadi otsib inimest
Kuidas Urmas Vadi seda ometi teeb? Võtab lood elust enesest, miksib sinna pööraseid fantaasiakilde, kiikse ning valgemat ja mustemat huumorit. Võtab kaunitari – Helena Merzini – ja koletise – Rein Paku – ning laseb neil kitsasse koridori kinni kiiluda nii, et magnetite kahe pooluse töölehakkamiseks, mis on vadiliku inimuuringu lähtepunkt, on efektne lähikontakt toimunud.
Urmas Vadi täidab lapsepõlvest pärit kauboi-unelma
Märtsi algul Endla teatris esietenduva kantrimuusikali „Viimane kauboi” teksti autor Urmas Vadi tõdeb, et lapsena karnevalil Sammalhabet mängides unistas ta nagu kõik teised poisid kauboirollist. Nüüd teeb ta selle teoks.
Sel kuul ilmunud «Tagasi Eestisse» on urmasvadilikult hull lugu – peategelast Johni, kes näeb välja nagu Lennon, saadavad kolm aktiivset ahvi. Ahvid on nagu ahvid ikka, ainult et John peab kolmiku väljaheiteid koristama ja need tüübid pasandavad üsna korralikult. Veelgi enam, ahvid püüavad meest nahka pista. Samas ei tööta John sugugi loomaaias, vaid eesti keelt ja kirjandust väärtustava toimetajana kirjastuses Koolibri.
Jumalike Ilmutuste sarjas ilmus "Kohtumine tundmatuga"
Kirjanik ja kirjastaja Sven Kivisildniku välja antav Jumalike Ilmutuste sari leidis täiendust Urmas Vadi teose "Kohtumine tundmatuga" näol. http://uudised.err.ee/index.php?06145753