Meenutus Urmas Vadi eesti keele ja kirjanduse õpetajalt Helja Kirberilt:
"Kui ma aastaid tagasi 1. septembril oma uue klassi ees esimest korda rääkisin, panin mõne aja pärast tähele pikkade juustega poissi, kes kuulas mind tähelepanelikult. Hiljem see poiss mitte üksnes ei kuulanud, vaid luges, küsis, arvas, esitas luuletusi ja esines näidendis, tegi kooliajalehte. Ja siis juba kirjutas. Niiviisi algas tee, mida mööda ta on liikunud. Sihikindlalt ja ühelt poolt justkui kogu aeg oma asja ajades, aga teiselt poolt arenedes ja muutudes. Urmase omanäolisus ja see oma asja ajamine jagab lugejad ja vaatajad ehk teravamalt tema pooldajateks ja mittepooldajateks. Jan Kaus on öelnud: ”Urmas on kirjanduslooliselt tähtis autor, sest ta on loojutustamise meetodeid uuendanud.” Urmase loojaelu jälgides tuleb mulle aeg-ajalt meelde, kuidas järve ääres tema esimese plaanitava raamatukese lugusid üle lugedes oleks tuuleiil paberid peaaegu mu käest vette viinud. Ja mul on hea meel, et seda ei juhtunud!"